Saja-aastane õunaaed annab Salajõel saaki
[gallery ids="486948,486947,486946,486945,486944,486943,486942,486941"]
Kui Põrumaa talu perenaine Mare Urbas sai 75aastaseks, siis tõotas ta, et puu otsa enam ei roni. Aga ronib ikka, sajab vahepeal alla ja tänab mõttes oma võrkpallitreenerit, kes õpetas kukkuma.
Tõotusest endast sai tänavu maikuus aasta. 22. septembril küsib Urbas söakalt, missuguse puu otsa ta läheb, et pilti teha, ronib saja-aastase päärõunapuu okste vahele nagu noor orav ja ütleb, et vana puu. Aia vanim. Muud tast ei ole kui koor, aga igal aastal kannab.
Esimesed viljapuud istutasid Põrumaale Urbase vanaisa ja isa eelmise sajandi algul. Vanaisa viljapuid väga ei tahtnudki. „Et ei ole neid siia tarvis külalastele turnida,” meenutab Urbas. Isa jälle tahtis, istutas pensionipõlveski juurde. Sibulõunapuid.
Pidas veesõda
Koju tagasi kolinud, mõtles Urbas, et kaua need sajandialguse puud ikka vastu peavad, aga pidasid. Seesama päärõun ehk Tallinna pirnõun, Talvenauding ja Aleksander, vana talusort.
Aedu sai lõpuks kaks – vana ja noorem, mille rajas juba Urbas ise. Lööb käega ja ütleb, et korrast ära. Tõele see ei vasta – kõik on täpselt nii, kui ühes õiges taluaias olema peab. Puid on pal
The post Saja-aastane õunaaed annab Salajõel saaki appeared first on Lääne Elu.